Monday, April 20, 2009

Tuglase marginaali mõtestamine

On Tuglas siis mõelnud ja kirja pannud: "Ega see meeldi, et teised on enestele niisama lähedal, nagu olen mina enesele. Nemad on egoistid, mina aga - midagi hoopis muud! Liiatigi on neid teisi nii palju, mina aga olen erand - üksainuke."

Selle marginaali puhul kõnetas mind selles peituv iroonia ning ka tõde. Igat inimest on maailmas üks koopia, tõsi küll, kõik on erilised, aga just nii, nagu Tuglas on kirjutanud, mõtleb väga suur osa neist. Eriline on just tema ning kõik teised ongi vaid "teised". Selles väljendub marginaali pilavus väikese inimese suunas, kes elab omas mullis nimega: "Mina ja minu maailm" ning kõik sellest väljaspoole jääv on palju tähtsusetum. Tõeliselt eriline, maailma muutev inimene ei pea kunagi enesele kinnitama enda erilisust, selleks on ometigi teised. Naljakal kombel, tõdedes avalikult teise ainulaadsesust leidub inimestes siiski see osa, mis ka sellisel hetkel võiks mõelda: "Aga mina olen siiski erilisem." ja mida see marginaal nii mahlakalt väljendabki.

Sunday, January 18, 2009

Kas eesti kirjanduses on suured teemad läbi?

Just sellisel teemal arutleb Andrei Hvostov. Muret talle teeb asjaolu, et poode ummistavad sajad ja tuhanded teosed leierdavad samadel teemadel, mille kallal järasid meie varasemad kultuurionud ning kas tõesti pole mitte kui millestki muust kirjutada ja tuleb niisama ruumi raisata.
Tegelikkuses järati need teemad juba aastakümneid tagasi, kui mitte rohkem, läbi. Alati saab muidugi väita, et ajalugu kordub, mis on ka tõsi, aga nii palju kordi ei ole isegi maa ümber päikese täisringe ära teinud.
Olles ise üpris võhiklik Eestis 21. sajandil ilmuva kirjanduse koha pealt, ei saa kindlalt ise hakata seda väitma, kuid siiski ei ole jäänud märkamata teoste pealkirjad, mis on alatasa seotud kõiksugu minevikusündmustega ja peaksid lahkama seda uue nurga alt.
Samas on näiteks kasvõi inglise kirjanduses suur valik teoseid kõikvõimalikest elualadest, kus praegusel ajal tehakse läbimurdeid ning uusi avastusi. Et minna edasi, tuleb minna tagasi, vaieldav kuid arvatavasti tõene, aga miks minna tagasi, et minna...tagasi?
Ma oled isiklikult ka poolt, et lõppeks pidev vana läbielamine ning hakataks lõpuks ka arutama seda, mis praegu toimub. Või vähemalt esialgu sellel kümnendil toimuvat, kui teisiti ei saa.

Meeldivaimad kaks järjestikust lauset: "Pärast kõike seda, mis meil siin on juhtunud, kuidas on see võimalik, et eesti mees pole muutunud? Võib-olla ei ole muutunud eesti kirjanik?"

Ja siia otsa veel: "Eesti mees on muutunud. Mina olen eesti mees. Ja minul on teised mured."

Õige jutt tõepoolest, ei tasu unustada oma minevikku ning seda kust me tulime, kuid tuleks siiski lõpetada seal elamine. Eesti rahval on teised mured.

Tuesday, November 25, 2008

Rotid põgenevad uppuvalt laevalt

Meeme Roots toob välja poliitikute pideva rahva lollitamise kasutades ülisuuri plakateid ning ülilühikesi slooganeid, milledes puudub sihits.

Samuti nendib ta, et inimesed pole enam ammugi nii rumalad kui uskuda tahetakse. See aga tähendab, et targemad lahkuvad Eestist, sest mõistavad, et võimul olevate isikute motiivid on väga valed ning rahva heaolu ei lähe peaaegu üldse korda.

"Inimesed lihtsalt ei usu enam seda juttu."

Kuigi peab tõdema, et riigi juhtimine on jäetud n.ö. paavianide karja kätte ja rahvas riigist lahkub, siis on lool ka positiivsem külg: inimene on muutumas teadlikumaks ühiskonnast ning näeb läbi riigi "juhtide" katsetest tühjade lubaduste ning pikkade fakte vältivate lausetega võimu kindlustada ja raha kokku kraapida.

Tuesday, October 21, 2008

Vabandus

Fagira D. Morti kirjutab artiklis "Vabandus" vabanduse mitmetest paledest. ta arutleb võimaluse üle, et vabandus ei ole alati just vabandus, vaid ettekääne millegi saavutamiseks või varjamiseks.

Vabandused ei ole enam kahjutunde väljendamiseks, vaid on muutumas igapäevasteks väljenditeks, milles on sama palju emotsiooni kui sõnas "ok".

"Vabandus on kunst ja balansseerimine vahedal tera."

Nüüd on vabandusest saamas miski, mille korrektsel fabritseerimisel on tulemuseks enda süü väärtuse kahandamine ja tegelikult kõrvaliste faktorite esiletoomine peamiste kurja tegijatena.