Sunday, January 18, 2009

Kas eesti kirjanduses on suured teemad läbi?

Just sellisel teemal arutleb Andrei Hvostov. Muret talle teeb asjaolu, et poode ummistavad sajad ja tuhanded teosed leierdavad samadel teemadel, mille kallal järasid meie varasemad kultuurionud ning kas tõesti pole mitte kui millestki muust kirjutada ja tuleb niisama ruumi raisata.
Tegelikkuses järati need teemad juba aastakümneid tagasi, kui mitte rohkem, läbi. Alati saab muidugi väita, et ajalugu kordub, mis on ka tõsi, aga nii palju kordi ei ole isegi maa ümber päikese täisringe ära teinud.
Olles ise üpris võhiklik Eestis 21. sajandil ilmuva kirjanduse koha pealt, ei saa kindlalt ise hakata seda väitma, kuid siiski ei ole jäänud märkamata teoste pealkirjad, mis on alatasa seotud kõiksugu minevikusündmustega ja peaksid lahkama seda uue nurga alt.
Samas on näiteks kasvõi inglise kirjanduses suur valik teoseid kõikvõimalikest elualadest, kus praegusel ajal tehakse läbimurdeid ning uusi avastusi. Et minna edasi, tuleb minna tagasi, vaieldav kuid arvatavasti tõene, aga miks minna tagasi, et minna...tagasi?
Ma oled isiklikult ka poolt, et lõppeks pidev vana läbielamine ning hakataks lõpuks ka arutama seda, mis praegu toimub. Või vähemalt esialgu sellel kümnendil toimuvat, kui teisiti ei saa.

Meeldivaimad kaks järjestikust lauset: "Pärast kõike seda, mis meil siin on juhtunud, kuidas on see võimalik, et eesti mees pole muutunud? Võib-olla ei ole muutunud eesti kirjanik?"

Ja siia otsa veel: "Eesti mees on muutunud. Mina olen eesti mees. Ja minul on teised mured."

Õige jutt tõepoolest, ei tasu unustada oma minevikku ning seda kust me tulime, kuid tuleks siiski lõpetada seal elamine. Eesti rahval on teised mured.